Argos Kracht

View Original

57. | Surma kaks palet

Kui tahad seltskonna peotuju rikkuda, siis tasub rääkida poliitikast, aga kindlapeale minek on surma teema tõstatamine. Miks on see nii? Mis on surm psühholoogilises mõttes?


Surma mõistmata ei julge me täiel rinnal elada, me tunneme hirmu ja see tuleneb tõenäoliselt kontrollivajadusest. Me kardame muutusi, mis surmaga kaasnevad. Pole vahet, kas tegemist on minu enda või kellegi teise surmaga. Kaasaegne psühholoogia väidab, et üks paremaid viise hirmudest vabanemiseks on oma hirmuga kohtuda — kas või mõtteliselt. Seda püüangi alljärgnevalt omal moel teha.

Kui püüda leida ühte sõna, mis iseloomustaks surma kõige paremini, siis see oleks minu arvates „muutus”. Surm on suurim muutus, mis kellegagi juhtuda võib. Sestap võime ilmselt öelda, et nii hirm kui ka surmahirm väljendavad soovimatust muutusest tuleneva teadmatusega kokku puutuda. See on soov kontrollida tulevikukogemust — vältida üllatusi ehk ootamatuid muutusi.

Soovi ootamatusi ja üllatusi vältida võime tinglikult nimetada surmateadvuseks. See on meeleseisund, mis väldib surma kui muutust ehk protsessi ja eelistab surma kui staatilist olekut turvalise ja ettemääratud tulevikuga. Meil on hirm ootustele mittevastavate tulevikusündmuste ees. See paneb paljud meist ühtlasi loobuma ka elu poolt pakutavatest positiivsetest üllatustest. Me laseme hirmul sulgeda oma elu võimaluste ukse, sest hirm negatiivse kogemuse ees ehk hirm midagi kaotada, tundub paljudele intensiivsem, kui rõõm, mida võime kogeda tundmatutel radadel seigeldes.

Selliselt ilmneb surma duaalne loomus — sõltuvalt vaatenurgast võib surm olla kas suurima muudatuse sümbol või hoopis elu puudumise ehk täieliku muutumatuse sümbol. Sümbolistlikus võtmes võime vaadata surma kui plahvatust — midagi, mis alles oli ja ühtäkki enam ei ole. See on surma dünaamiline ehk muutuse aspekt. Kuid kohe peale plahvatust saabub vaikus - täielik muutumatus.

Kaasaegse füüsika terminites kirjeldab seda termodünaamika teine seadus ja entroopia kasvu seadus. Plahvatuse käigus kaob vana ja kui süsteemi uut energiat juurde ei lisata, siis saabub nn soojussurm. Muutusest saab muutumatus.

Meie suhtumise surma määrab meie maailmavaade ehk viis, kuidas me alateadlikult surma kui nähtust vaatame. Enamik meist ei tea, et maailmavaade on nagu harjumus — see on teadliku tegutsemise abil muudetav. Kalduvus nina näppida või küüsi närida ei ole geneetiline paratamatus, see on harjumus, mida võib n-ö välja harjutada. Sama on ka maailmavaatega — kui me õpime vaatama surma kui osa elust, siis on võimalik ületada nii hirmu tuleviku kui ka surma ees. See muidugi ei tähenda, et kaotame ellujäämisinstinkti, mis ei ole mitte psühholoogiline vaid bioloogiline nähtus ja on elus püsimiseks vajalik.

Kui nüüd eelöeldu taustal püüda määratleda, mis on elu, siis kõige üldisemal tasandil võime öelda, et elu olemus on muutus. Kui puudub muutumine, siis puudub ka elu. Seega teatud mõttes võime öelda, et elu oma kõige positiivsemas mõttes on surmade ehk muutuste katkematu ahel.

Psühholoogilises mõttes tähendab see pidevat minatunde ehk identiteedi muutust. Elu varasemas etapis toimuvad muudatused pooleldi automaatselt — kui lapse identiteet sureb, sünnib teismeline. Kui teismelise identiteet sureb, sünnib täiskasvanu. Ideaalsel juhul koosneks meie elu hulga alamisiksuste surmade jadast, lõpuks peaksid surema kõik arhetüüpsed ja mittearhetüüpsed alamisiksused. Ohver, tegija ja päästja on mõned sagedamini esinevatest alamisiksustest, mille surra laskmine aitaks meid elus edasi. Igal indiviidil on loomulikult talle iseloomulik kogum alamisiksusi ja iga alamisiksuse identiteedi surra laskmine avab teda uuele ja avaramale identiteedile.

Ideaaljuhul peaks selliseid muutusi sisemise identiteedi surma kaudu olema elus võimalikult palju, sest surma puudumisel pole ka elu — me muutume suletud süsteemiks. Viimasele rakendub termodünaamika teine seadus ja süsteem hakkab liikuma soojussurma poole. Inimese psüühikas kajastub see sageli vaimsete häiretena, dementsus võib olla ka isiksuse arengu seiskumise tulemus — teatud mõttes sisemaailma „soojussurma” väljendus.

Ja lõpetuseks, eelnev aitab meil paremini mõista ka piibli tegelast Paulust, kes ütles:

Ja milleks ma siis olen iga päev surmasuus?
Ma suren iga päev...

1Kor. 15:30-31