Argos Kracht

View Original

51. | Maavälise elu leidmist võib takistada materialistlik maailmavaade

Teadmine, et tajutavast mateeriast väljaspool ei saa olla elu on ühiskondlik kokkulepe ehk uskumus. Teadus pole seda kinnitanud, ega ka ümber lükanud, ja meil võiks olla mõistlik vahel see uskumus kõrvale jätta.

Isegi vaid mõte sellest, et Maa võiks olla ainuke tsiviliseeritud planeet universumis, kannab endas suurushullustuse pitserit. Seega peame täna küsima, miks meie otsingud pole kandnud vilja ja kas me otsime ikka õigest kohast ja õigel viisil?

Matemaatilised mudelid viitavad sellele, et ruumil on rohkem mõõtmeid, kui me täna füüsiliselt suudame (või arvame suutvat) tajuda. Sestap on loomulik, et otsime sealt, kust on lihtsam otsida, milleks on ruumi kolm füüsilist mõõdet (pikkus, laius, kõrgus), lisaks ajaline mõõde (signaal võib teel olla palju aastaid) ja sageduslik mõõde (otsime teatud mustrile vastavat elektromagnetilist signaali teatud sagedusribast).

Meil oleks mõistlik kaaluda, kas meie viis universumit tajuda (ja sealt elu otsida) võib olla defineeritud meie meeltega. On võimalik, et teistsuguse keha ja psüühika puhul oleksime võimelised tajuma mingeid muid meile täna raskesti tajutavaid või tajumatuid mõõtmeid. See aga tähendab, et otsitav eneseteadlik elu ei pea asuma mitte tingimata meist füüsiliselt väga kaugel, vaid see võib asuda kolmemõõtmelise ruumi mõttes siinsamas, kuid olla meist eemal mingi muu ruumilise parameetri mõistes (aeg, sagedus, spin või mõni meile veel tundmatu mõõde).

Samuti ei ole ühtegi objektiivset alust arvata, et elu ei võiks olla gaasilistel planeetidel või isegi tähtedel. On ilmselt mõistlik väita, et seal ei saa olla Maale sarnast keemilis-bioloogilistel protsessidel põhinevat elu, kuid miks ei võiks seal olla näiteks väljalistel (või muudele meile veel tundmatutel) protsessidel toimivat elu? Seetõttu võib isegi väide, et päikesesüsteemi teistel planeetidel pole elu, osutuda vääraks, olles tõene vaid meie piiratud taju ja kommunikatsioonivõime raamides.

Üheks selgeks viiteks teistsuguse reaalsuse või ruumi olemasolule on matemaatikas tuntud kompleksarvu osaks olev imaginaararv, mis on vajalik elektromagnetlaine võrrandite lahendamiseks. Mõnikord peame imaginaararvu matemaatikute trikiks, unustades, et see on vajalik reaalsete olukordade kajastamiseks. See aga tähendab, et imaginaararv (imaginaar = ettekujuteldav) esindab lainevõrrandites midagi, mis tegelikult on vägagi reaalne - ta on vaid väljaspool meie (inimliku) taju ulatust ja just sellest on ta oma nime saanudki.

Teatud mõttes võib öelda, et elektromagnetlaine võrrandite sisuks on, et energia vibreerib väga kõrgel sagedusel meile tajutava reaalsuse ja meile mitte tajutava reaalsuse vahel. Seda mittetajutavat reaalsust võime samuti nimetada ruumiks (meist kaugel) ja kui seal on energiat, nagu võrrandid seda näitavad, siis miks ei või seal elu olla?

Viimastel aastakümnetel on teadlased suures osas leidnud konsensuse, et oluliseks meie universumit mõjutavaks teguriks on nn tume aine, mida me ei saa elektromagnetiliste mõõteriistadega tajuda, aga mille olemasolu on võimalik välja arvutada, jälgides meie universumi galaktilisi protsesse. On leitud, et tumeda aine (ja energia) hulk on vähemalt neli korda suurem (moodustab vähemalt 80% universumi massist) kui meile tajutava aine hulk. Viimane aga tähendab, et tume aine ei ole ruumiliselt kuskil „seal”. Tume aine, mis iganes kujul ta eksisteerib, on suure tõenäosusega igas ruumipunktis. See tähendab, et tume aine on olemas ka seal, kus meiegi - ta asub vaid teises mõõtmes. See on sarnane minevikusündmustele, mis toimusid siin, kuid mitte praegu (on ajaliselt kaugel).

Eraldi teemaks on veel n-ö maavälise elu mõõtkava. Me eeldame, et lähtudes gravitatsioonist, peavad tulnukate kehalised proportsioonid sarnanema inimlikele proportsioonidele. Kuid kui on olemas ruumi osad/mõõtmed, kus gravitatsioon ei toimi, siis pole see eeldus tõenäoliselt korrektne. See aga tähendab, et eneseteadlike olendite mõõtmetel 3-mõõtmelises ruumis pole otseselt (suuruse) piire, mis omakorda tähendab, et sama suure tõenäosusega, kui on olemas inimese mõõtkavas olendid, võivad olla ka planeedi, päikesesüsteemi või galaktika mõõtudes olendid. Nad asuvad üksteisega küll samas füüsilises ruumis, kuid eristuvad mingi muu ruumiparameetri alusel, sarnaselt näiteks raadiolainetele, mille puhul samas ruumis võivad segamatult levida eri sagedusega raadiosignaalid. Viimane asjaolu annab meile võimaluse sobiva seadme (raadio) kaudu vastu võtta erinevaid raadiosaateid.

Selliste kosmiliste olendite olemasolu korral tekiks omakorda küsimus kommunikatsiooni ja taju kohta. Kas nende taju on punkti sarnane nagu meil, inimestel, või suudavad nad tajuda maailma sfääriliselt, mida võiks eeldada sellise mastaabiga olendite puhul. Kui punktisarnase taju puhul on meil alati korraga ainult üks vaatenurk ja meil on raske (pea võimatu) saada mingist nähtusest tervikkogemust (kõiki vaatenurki korraga), siis sfäärilise taju puhul ei ole võimalik tajuda nähtuse ühte tahku eraldiseisvalt, vaid taju toimub tervikkogemusena, mida siis on võimalik vajadusel kitsendada.

See aga tähendab, et sellised (hüpoteetilised) olendid suhtlevad teisiti ega vaja signaalide vahetamist, sest nende taju on kõikehõlmav. Seega ka meie signaalide kaudu maaväliste tsivilisatsioonide otsimine võib olla suhteliselt viljatu, sest sealne suhtlus ei pea toimuma meile tavapärasel moel. Kui meie peame kogemust millegi võrdluse ja selle detailide kaudu kirjeldama, siis sfäärilise taju puhul on võimalik suhelda tervikkogemuste tasandil, nii et teine saab osaks samast kogemusest.

Tunnen inimesi, kes on minu jaoks terve mõistusega, kuid väidavad, et nad on suhelnud sedalaadi sfääriliste olenditega. Suhtlus on toimunud intuitiivselt (sisemiselt) ja väidetavalt on need olendid väga aupaklikud meie suhtes, mis tähendab, et nad suhtlevad meiega reeglina vaid siis, kui me ise nendega suhelda soovime.

Samas - paljud meist tunnevad inimesi, kes on väidetavalt deemonitega hädas. Võib-olla polegi deemonid väljamõeldis, vaid mõnevõrra samasugune reaalne (kuid raskesti tajutav) nähtus nagu tume aine või mustad augud?

Kuni bakterite avastamiseni polnud inimestel õrna aimugi, mis paljusid haigusi põhjustas. Kui Pasteur vastava info avalikustas, tabas inimesi esmalt hirmu- ja eitusefaas, kuid seejärel sai teadmisest jõud. Tänu bakterite avastamisele ja uurimisele oleme nüüd võimelised nende kahjulikku mõju oluliselt vähendama ja neid isegi inimeste heaks tööle rakendama. On täiesti võimalik, et maavälise eluga on nagu bakteritega - see on kõikjal, me lihtsalt ei oska seda veel näha ja/või ära tunda.

Laiemas meediakajastuses on maavälist elu eelkõige seostatud UFO-dega, mille tõesuse või mittetõesuse kohta puudub ühiskondlik konsensus, kuid see ei tähenda, et nähtus kui selline täies ulatuses meelepete peaks olema. Üheks võimalikuks selgituseks on, et UFO-nähtused on näide sellest, kuidas ruum „paindub” ehk muidu meile mittetajutav ruum võib mingitel asjaoludel meile tajutavaks muutuda - lausa füüsiliste asitõendite tekkimiseni.

Tõenäoliselt on UFO-d kui nähtus seotud tugevalt meie kultuuri ja tehnoloogia arenguga, sest teated UFO-dest tekkisid pigem eelmisel sajandil, kui meil üldse tekkis arusaam universumi suurusest ja kosmosereiside võimalikkusest. See avas tee hirmule, et keegi võiks teiselt planeedilt kosmoselaevaga kohale lennata ja meid vallutada, et saada kontrolli Maa ressursside üle.

Psühholoogilises plaanis on siin tegemist pigem omaenese madalate inimlike motiivide omistamisega tundmatutele. Eelnevatel aegadel asendasid UFO fenomeni koletised, draakonid, lohed ja paljud muud müütilised olendid, kes vajasid meie verd, süütuid neitseid või midagi sarnast ehk tegid meie ettekujutuses sümboolselt just seda, mida meie ise ühiskonnas praktiseerisime.

Ajalooürikutes on kirjeldatud erinevaid üleloomulikke nähtusi, mis olemuselt sarnanevad tänaste UFO-dega, kuid on esitatud tolleaegsele kultuurikontekstile vastavalt, toetudes sellele, mida inimesed olid võimelised ette kujutama ja kartma. Neid nähtusi ühendavaks lüliks on hirm - hirm, et tundmatud käituvad nii nagu meie ja me ei saa neile vastu.

Kui nüüd selles valguses lubada endale spekuleerimist ja oletada hetkeks, et universumil on eesmärk, siis tundub, et selle suurema plaani üheks osaks on anda inimestele rahu omaette ja segamatult toimetada. Kui me ausalt peeglisse vaatame, ei saa me ignoreerida küsimust, missugune tsivilisatsioon sooviks sedavõrd sõjakate, vägivaldsete ja paranoiliste olenditega, nagu inimkonna enamik senini on olnud, suhelda? Võime ka küsida, mis meist saaks siis, kui meid külastaksid meiesarnased, kuid tehniliselt arenenumad tulnukad? Kas korduks Ameerika avastamine? Sestap usun, et veel mõnda aega on meil parem universumis „üksi” olla - kas või ainult oma piiratud ettekujutuses.